Kui progerock muutus popiks


Just siis, kui progerocki tulevik paistis kõige süngem, hakkasid mõned nutikad muusikud leidma teed edasi 1980. aastate popimaastikul.

Progerockist popini

1970’ndate aastate lõpp oli progerockaritele keeruline aeg. Keerulised taktimõõdud, eepilised kontseptuaalsed süidid ja tehniliselt nõudlikud kitarririfid, mis olid 70ndate alguse ja keskpaiga progerocki kuldajastu tunnus, kaotasid kümnendi lõpuks populaarsuse. Esile tõusis new wave, mis tõi moevoolu lühikesed, lihtsad ja löövad laulud.

Pungi vastasseis progerockiga oli suuresti kunstlik. Joey Ramone’i plaadikogus leidus nii Yesi, Genesist kui ka ELP-d. Johnny Rotten oli avalikult mõjutatud Peter Hammillist. Isegi The Stranglersil oli progile omaseid jooni. Kuid alates hetkest, mil Rotteni „I hate Pink Floyd” T-särk kurikuulsaks sai, oli suund selge. Kui new wave lisas pungile meloodilise popiliku puudutuse ja murdis peavoolu, sai ametlikuks: ogalised soengud ja kolme minuti pikkused hitid olid moes ning progerocki alustalasid peeti lootusetult vanamoodsaks.

Kümnendi lõpuks lagunesid mitmed progerocki suurkujud. Publiku ja muusikatööstuse huvi suundus üha enam uute popartistide poole. Kuid just siis, kui prog paistis hääbuvat, leidsid mõned loojad tee edasi.

Uus koidik

1980 aasta märtsis alustas muutust Genesis, kes silus oma eksperimentaalseid servi ja andis välja popisõbraliku singli „Misunderstanding”. See tõi bändile nende senise suurima USA-hiti ja näitas, et ka küpsematel art-rocki muusikutel on popiedetabelites koht.

Peagi jõudis ka Peter Gabriel laiema publikuni looga „Games Without Frontiers”. Kuigi selle sisu oli sünge, tegid tantsitav rütm ja elektroonilised mõjutused sellest menuki ning sillutasid tee tema kommertsedule.

Samal ajal hakkas ka Rush liikuma kättesaadavama kõla poole, näiteks looga „Spirit of Radio”. 1981. aastaks oli progerock juba märgatavalt leppimas new wave’i mõjudega.

Rush jätkas edukalt albumiga Moving Pictures, kus new wave’i mõjutused olid selged. Lood nagu „Tom Sawyer” ja „Limelight” tõid bändile uue publiku ning kinnistasid nende staatuse rokitähtedena.

Üllatavad muutused

1981 aastal naasis The Moody Blues albumiga Long Distance Voyager, mille kaasaegsem elektrooniline kõla tõi neile taas suurt edu.

Sama aasta sügisel tegi Genesis radikaalse pöörde albumiga Abacab, mis liikus minimalistlikuma ja popilikuma suuna poole. Plaat osutus väga edukaks ning sisaldas mitut suurt hitti.

Supergrupid ja süntpop

Asia tõestas, et progerocki supergrupid võivad ka 80ndatel edukad olla. Nende debüütalbum sisaldas raadiolikke AOR-lugusid, mis ühendasid popi ligipääsetavuse ja progile omase virtuoossuse.

Samal ajal muutus elektroonika üha olulisemaks ka teiste artistide loomingus. Peter Gabrieli album Security ja Rushi Signals näitasid, kui tugevalt progerock süntpopi mõjusid omaks võttis.

Popi tippu

Genesis jõudis looga „That’s All” USA esikümnesse, kinnitades lõplikult nende popisuuna edu. Samal ajal säilis muusikas siiski piisavalt eksperimentaalsust, et side varasema progerockiga ei katkenud.

Kõige dramaatilisem taassünd toimus aga Yesiga. Nende 1983. aasta album 90125 ühendas klassikalise progerocki elemendid kaasaegse popproduktsiooniga. Singel „Owner of a Lonely Heart” tõi bändile nende ainukese USA esikoha ning tõi juurde täiesti uue publiku.

Kokkuvõte

Hiljem saavutasid Genesis, Gabriel ja teised veelgi suurema kommertsedu, kuid just 1980. aastate alguses õppis progerock end ümber leiutama. See muutus stiiliks, mis suutis ühendada tehnilise ambitsiooni ja popiliku ligipääsetavuse ning kõnetada palju laiemat publikut.


Tõlkeartikkel (Published on February 17, 2026 By Jim Allen)